24.07.2006
Omapärane päev. Maandusime hotellis, mis nime poolest peaks nagu kõigist kõige vingem olema, aga noh üllatusi on ikka varuks… ehk siis asi ei olnud oma Hiltoni nime niiväga väärt, ma arvaks…
Kuidagi tühi tunne oli… tühi tunne, sest olime linnast kaugel ning meie ümber ei olnud enam seda rahvast, kes oli enne – puudusid jaapanlased. Teiste jaoks see ehk ei olnudki niiväga hirmus lugu, aga mind morjendas see piisavalt. Õnneks lubasid mõned jaapanlased õhtul meid külastama tulla. Ühele jaapanlannale mõtlesin ühe eesti meene üle anda.
Eks kell tiksus tasapisi õhtusse ja rahvas hakkas plaanima viimast pidutsemist. Välja meid ju ei lubatud, niiet hakkasime sees pidutsema. Olime kergelt lärmakad – eks seepärast tuldi meid ära ajama. Leidsime omale järgmise korruse. Vaikselt tulid ka jaapanlased. See jaapanlanna aga miskipärast valmistas minus pettumuse, niiet jah… otsustasin ta ilma jätta meenest :D Kui õel, eksole…
Siis kui kõik tundus üsna nigel ja lootusetu, helises hotelli telefon ja toru otsas rippus Nobu. Yeah… see oli õhtu pöördepunkt! Nobuga sai mõnusalt juttu puhutud ja Tsuyoshi plaane kuulatud :P päris omapärased, kuid siiski põnevad plaanid :P Enivei… edasi läks nii, et Peeter kutsus meid alla korrusele üllatusele. Üllatuseks oli ameerika muusik Mark, kes oli mänginud tausta kitarri Elton Johnile, Eric Claptonile, U2 ja mõnele veel… niiet üsna tuntud mees. Ta mängis meie heaks natuke ja siis rääkis endast. Südamlik mees tundus olevat :) Üsna mitu head aastat jaapanlannaga abielus :) vot… Elab hotellis hotelli kulul… ja töötab hotellis muusikuna.
Njah… omamoodi oli see, et ma lootsin anda ühe Tartu nahkvõtmehoidja ühele jaapanlannale või kellele iganes, kes seda vääris, aga ei leidnud kedagi, kellele seda anda… Mõtlesin, et õhtu oli ikka täiesti pekki kukkunud. Peeter päästis õhtu Mark’iga :) Mark sai omale Tartu võtmehoidja ja täiesti teenitult. Tüüp oli päris liigutatud selle saamisest :) Väga mõnsa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar