Hoopis muid mõtteid yinist ja yangist...

Kuigi pooled tuttavad ootavad seda, et ma kirjutaks oma Jaapani reisist seekord või teeks kasvõi eelmisest reisist mingigi kokkuvõtte, siis hetkel ma seda ei tee, kuigi ma viibin järjekordselt Jaapanis...

Kuigi on nii, et kõik inimesed on erinevad ja igaühele on siin ilmas oma ja nii saangi mina kirjutada vaid sellest, mis on seotud minu endaga ja natuke ka sellest, mis on seotud teistega, kellele olen piisavalt lähedal või kelle-mille seisu ma mõistan. Siiski on inimene vaid inimene ja on tal 2 kätt ja 2 jalga, mitu meetrit soolikaid, üks süda ja hunnik luid, millel on peegelpildis vastand olemas ja veel palju muud ja seetõttu on ka inimestel üksjagu ühist kogu selle erinevuse juures. Ehk eks igaüks ise vaatab, kas see, mis ma kirjutan, tema tegemiste ja olemistega haakub või ei.

Kindlasti olen ma seda ise kuskil mõnes muus postituses varem kajastanud, aga kuna see on hetkel jälle aktuaalne, siis panen uuesti kirja.

Ühesõnaga mis siis teeb inimese õnnelikuks või mida on vaja, et inimene oleks kenasti tasakaalus? Tasakaalus kuidas? Füüsiliselt? Emotsionaalselt? Intellektuaalselt? Eraldasin termini "vaimselt" intellektuaalseks ja emotsionaalseks, kuigi võiks lisada ka siia alamjaotuse spirituaalseks, aga las ta olla.

Inimesel on omadus harjuda.
Inimesel on omadus märgata pigem muutust kui hetkeseisu.

Need kaks omadust käies käsikäes põhjustavad üksjagu segadust. Kui tahame hetkeseisu teada saada, siis oleks vaja võrrelda ümbritsevaga või oleks vaja hetkeseisu muutust kuskile suunas. Kui nüüd aga muutuse järgselt jääb seis samaks, siis harjume ära ja unustame, kus me oleme parasjagu. Siit siis mõned probleemküsimused:

Kuigi tunneme ennast hästi/halvasti, kas see seis, mis meil hetkel on, on tegelikult hea/halb? Äkki oleme liiga kaua viibinud selles faasis ja oleme unustanud, et võiks/võib ka olla teisiti?

Jällegi on vaja siin kohal võrrelda ennast teistega, et aru saada, kus me oleme ja siis vaja võrrelda ennast iseendaga, et aru saada, kuhu ja kuidas me liikunud oleme.

Kui nüüd välja tuua balansi komponendid füüsilise osa juures, siis märkame me oma keha siis, kui toimub mingi muutus. Tavaliselt tunnetame oma nina siis, kui meil on nohu, kurku siis, kui see on turses, hüppeliigest siis, kui see on väljaväänatud, kõhtu siis, kui see valutab. Küll aga tunneme ka siis, kui treeningu tulemusel muutume tugevamaks, kiiremaks, painduvamaks või ka tegevusetuse, ajanappuse või vananemise tõttu, et muutume nõrgemaks, aeglasemaks, jäigemaks.

Siinkohal peaks just igaüks enda peale mõtlema, et mida ta siis soovib? Kas me soovime olla balansis või soovime tegeleda millegagi intensiivsemalt. Tegeledes millegagi intensiivselt, arenevad mingid omadused teistest rohkem. Tõenäoliselt ei aita see tasakaalustatusele kaasa, küll aga rahulolu on individuaalne. Kas me naudime seda, et me suudame trepist üles käia nii, et see ei võta võhmale, liigesed ei valuta ega loksu selle teekonna jooksul ega selg ei väsi ära, jaksame võtta kaasa kartulikoti, minna sellega keldrisse nii, et hingamine kiireneb natuke, aga jaksaks veel seda kõike korrata. Või on suurem rahulolu selles, et jaksaks tõsta üles ka 5 kartulikotti, aga vastutasuks eriti kaugele nendega treppidel ei jõuaks või on rahulolu selles, et jaksaks 500 korda trepist käia, aga kartuleid peab küll vist kummaski käes ainult üks olema. Et siin on suuresti küsimus, et kuidas treenida ja kas tasuks treenida ennast mitmekülgselt balanseeritult või hoopis ühekülgsemalt ekstsentriliselt. Iga tegevusalaga kaasneb ka erinev mõttemuster, mida iga teatud eriala oma füüsiliste muutustega propageerib läbi hormonaaltasakaalu muutuse. On ju jõusaalimehed teistsugused kui vastupidavusalade tegelased... Ikkagi jääb küsimus, et mida me siis tahame?

Intellektuaalse poole pealt on küsimus sama, et kas me tahame olla balansis või soovime midagi teha intensiivsemalt? Põhikoolis saab midagi suuremas annuses teha huviringides, keskkoolis on selleks erinevate suundadega klassid. Kas on parem, kui inimene teab kogu maailmas toimuvast midagi, ei mõista midagi hukka, kuna ta on sellest varem kuulnud, samas kui küsitakse temalt ekspertarvamust, siis on seda raskem pakkuda. Või on parem, et suudad lahendada ära kõik tehnilised küsimused nii enda majas, aias, autos kui ka naabrinaise juures, tehes omal aga margi täis kohutava eesti aktsendi ja puuduliku grammatikaga mistahes võõrkeelt rääkides. Või on parem olla aktsendivaba polüglott, kes petab ära ka vastavat keelt emakeelena rääkijad, samas aga langetades oma aktsiaid aru saamata, miks arvuti ei sulgu, kui monitor välja lülitatakse. Eks me ise peame jällegi otsustama, et mis on meie jaoks parim lahendus? Mida tehes me kõige õnnelikumad oleme?

Siinjuures on ka ülioluline ära märkida ka tasakaal füüsilise ja emotsionaal-intellektuaalse vahel. Kas on oluline ise tassida natuke kartulikotte, laulda lastele unelaulu, teha ise perele süüa ja remontida oma korterit. Või on hoopis oluline tõsta raskust nii, et medaleid jagatakse, aga kõik muu jääb tegemata või laulda mitmete riikide esindajate ees, aga oma laps peab unelauluks emmet/issit telekast vaatama või teha süüa nii, et iga hommik olla riigitelevisioonis, pärastlõunad ja õhtud täita staaride ja muude rikkurite kõhtusid, kui oma pere peab leppima poolvalmis poetoidu soojendamisega mikrouunis? Et mis siis on õige? Kas balansis olek teeb meid õnnelikuks? Kas edu ühes valdkonnas teeb meid õnnelikuks? Kes me siis tegelikult oleme ja mida me tahame?

Lõpuks võib öelda, et kõigile meile on kaasa antud sündides teatud suunad, kuhu arenemiseks on meil kõige suuremad väljavaated ja kõige suuremad potentsiaalid. Nendes valdkondades areneme teistest kiiremini. Teistes valdkondades areneme aga aeglasemalt ja hoopis suurema vaevaga. Siiski ei tee kõik kergelt tulnud asjad meid õnnelikeks ja kõik raskelt tulnud asjad meid õnnetuks.