Veel inimestest

Kurumes sai päris paljude erinevate rahvuste esindajatega suhelda. Inimesed erinevad, riigid erinevad, päritolud erinevad, suhtluskeeleks kas jaapani või inglise või saksa keel. Aga jah, kuidagi ikkagi üllatab selline stereotüüpsus või no ma ei teagi.

Saksa kutt, keda kohtasin hostelis

Õpib ajakirjandust ja Ida-Aasia poliitikat. Nagu suurem osa tüüpe, kes tulevad Jaapanisse natuke pikemaks, neil kõigil on oma lugu ja seos Jaapaniga ja päris paljudel juhtudel on see ikkagi piisavalt imetlusväärne, natuke võib-olla ka naiivne oma unistuste tagaajamine, aga sellest on kuidagi mingit sellist siirust, ilu ehedust. Mitte et see saksa kutt oleks kuskilt otsast naiivne olnud või tundunud, hoopis vastupidi oli ta ääretult lahe ja asjalik, humoorikas ja hea suhtleja jne, aga lihtsalt inimesed, kes leiavad Jaapanis midagi enamat, kui lihtsalt läbisõidu koha, siis nendes on midagi erilist! Vinge!

Samas tahaks kohe võrrelda saksa tüdrukuga, kes siia Kurume ülikooli haiglasse tuli üheks kuuks gastroenteroloogia osakonda. Neiukese ema on Tšiilist ja isa Poolast. Õppinud on tüdruk üle aasta Prantsusmaal, räägib prantsuse, hispaania, poola, saksa ja inglise keelt. Ma ei tea, kuidas tema poola, hispaania ja prantsuse keele oskused on, aga inglise keele oskus on noh imelik. Paraku on tegemist selle neiu näol sellise näitega, et selleks, et aru saada, et meri on soolane, ei ole vaja kogu ookeani tühjaks juua. Ehk selleks, et aru saada, et neiukene on natuke totu, ei tea maailma asjadest absoluutselt mitte midagi, silmaring on kitsas nagu ma ei tea mis ebasünnis asi, ei pea tema rohkem kui 15 aega veetma. Võiks ju arvata, et arstitudeng võiks olla midagi elitaarset, esindada haritlasti, olla eeskujuks teistele jne, aga mind see ei võlu, jättis mitte külmaks, vaid koguni tekitas tülgastust. Võib-olla olen tõesti liiga suurte nõudmistega inimeste suhtes, aga mingid nõuded võiksid olla siiski täidetud, et mitte oma staatusele häbi teha. Paraku räige läbikukkumine. Miks ma nii arvan? Kui neiukene tuleb Jaapanisse ja ei tea Jaapanist mitte tuhkagi. Ei tea tausta ei keele, religioonide, kommete ega mitte millegi kohta. Ajaloost ei hakka üldse rääkimagi. Lihtsalt kuidas saab üks inimene olla nii ignorantne, nii roosa ja nii jobu, samas olles süüdimatu ja heatahtlik. Igasugune loogiline mõtlemine, teistega arvestamine, väikenegi analüüsivõime enda või teiste tegemiste, olemiste mille iganes kohta PUUDUB. Ta küsis mu käest, et mis keelt me Estonienis räägime? (Was für eine Sprache spricht man den in Estonien?) Selle peale vastasin, et saksa keeles on meie riigi nimi Estland, mitte Estonia ja keel, mida räägime on Estnisch, mite Estonien ega Estonisch ja riigi kodanikud on Este'd, mitte Estonienid või mida iganes. Masendav! Loomulikult käis siia juurde pikk jutt, et ei, see keel ei ole vene keel ega inglise keel ega saksa keel. Kuidas kurat saab keegi olla nii haledalt LOLL, kelle isa on POOLAST pärit??? Mis seal kodus toimub? Vaene neiukene ei orienteeru ka absoluutselt ja pakub tagasiteel koju igast suvalisest tänavast ärapööramist suvalisse suunda, mille peale ma pidin alati korrigeerima, et ei me pöörame varsti foori juurest vasakule nagu eelmistel kordadelgi, mitte varem ega paremale. Pärast seda, kui olin rääkinud, et Eestis on 30% venelasi, ta küsis, et kuidas suhe on eestlaste ja venelaste vahel, mille peale ma ütlesin, et see on inimesest sõltuv, aga üldine olu ei ole just väga kiita. Eestlased hoiavad üksinda omaette, venelastel on grupi ja kambavaim. Meedia on ka erineva tonaalsusega jne, aga tasapisi lähevad vast asjad paremaks nii üldisemas plaanis nooremate põlvkondade seas. Aga noh, selle peale ei osanud ta midagi arvata, hoolimata sellest, et neiukese poiss-sõber on venelane, kes elab vist ka Saksamaal. Neiukene küsis mu käest, et kust saada musta vööd, et poisil olla praegu judos sinine vöö vist? Et tahaks talle musta vöö kinkida. Ma ütlesin, et sa pead ta vöö pikkust teadma ja siis on võimalik ka nimetähed jaapani keeles peale tikkida soovitud värvi niidiga. Selle peale neiu küsis, et siis on vaja ju teada poisi vööümbermõõtu, mille peale ma üritasin seletada 10 minutit, et see ei käi päris nii võitluskunsti vöödega, et võtad vööümbermõõdu ja nii ongi, kuna vöö käib 2x ümber kere ja jupid peavad üle ka jääma ja suurem osa vöösid on vahemikus 240-320cm. Neiu mainis, et ta poolakast isa on tohutu rahvusuhkusega jne. Mingi hetk küsisin neiu käest, et mis ta Poola lennukiõnnetusest ja surnud presidendi venna presidendiks saamise läbikukkumisest arvab. Selle peale jäi ta vastuse võlgu, et ta polevat sellega üldse kursis! Loomulikult ei sobi neiukesele süüa fritüüritud kana, ei kõlba naturaalse suhkruga joogid, küll aga on aspartaamiga kunstliku magusainega asjad OKEID. Tuletab mulle meelde 90ndate algust, kui Eestis olid säilitusainetest kubisevad saksa keeksid... Kust siuke mentaliteet??? Kas Saksamaal on haridussüsteemis mingi aine, mis teeb neile ajupesu??? Minge pekki nagu... Kõiki neid pisikesi ja vähem pisikesi vahejuhtumeid on nii kuradi palju, et ma ei jõua neid kõiki kirja panna ja kõik kogu see asi läheb absoluutselt alati ühes suunas, pole mitte mingit üllatust, et ohhhooo siin situatsioonis oli ühtemoodi, teises teistmoodi ja tuleksid välja inimese juures mõned üllatavad hetked. Kahjuks pole siiani suudetud mind millegi positiivsega üllatada.

Kolmas värvikas tegelane, kellega väljasõidul tuttavaks sain, oli üks kohalik jaapani neiu. Uskumatult energiline, uskumatult armas, uskumatult püsimatu, uskumatult lapsemeelne, uskumatult pinnapealne. Nii stereotüüpset jaapani tüdrukut on raske leida. Poisid ütlesid, et arstiteaduskonnas siuke asi on haruldus, et humanitaarteaduskonnad on selliseid täis. Ega nii ongi. Neiuke tegi kahe sõrmega "peace" märki absoluutselt iga pildi peal, tegi igast võimalikust asjast ja inimesest pilti nagu tüüpiline jaapanlane, kandis mitut kihti riideid palaval suvepäeval, kattis ennast päikese eest kõikvõimalike füüsiliste ja keemiliste vahenditega (jaapanlastel on kombeks kasutada meeeeeeletus koguses igasuguseid abivahendeid ja aksessuaare. Selle asemel, et ennast karastada, määritakse mingeid möginaid, pannakse plaastreid, süüakse tablette jne jne jne), kõndis jalad sissepoole, telefoni ja koti küljes olid nunnude loomakestega mingid ripatsid. Kõik see värk oli siuke ilus muinasjutuline ja roosa. Täiesti kreisi.


Kolmandaks tahaks tutvustada ühte itaalia poissi, kes oli noh nagu itaallased ikka, omajagu temperamentne, hea suhtleja, seltskonna tuju ülevalhoidja jne. Sellele kõigele lisaks, et ta on pisemat kasvu, macho habemega jne, mis kõik viitaksid tüüpilisele latin-loveri'le, on see kutt siiski natuke teisest toormaterjalist või siis natuke teistsuguste vetega pestud. Kutt on olnud siin sama kaua kui saksa tsikk ja on suutnud peale talle õpetatud jaapanikeelsete fraaside välja noppida veel päris mitu sõna jaapani keelest nagu yappari, seda, et küsimused lõpevad enamasti desu ka, augutäiteks kasutatakse sõna/häälitsust eeetoooo jne jne jne. Ja kõik muud kriitilised tähelepanekud jaapani ühiskonna suhtes ja ka muidu, on poisil täiesti õiged ja korras. Kui saad suhelda selliste inimestega, kes on andekad, nutikad ja muidu lahedad ja laia silmaringiga, siis käivitud ise ka rohkem. Eks see ole, et kui su ümber on teised veits väetimad, siis hakkad ise ka kõvasti manduma ehk siis põhjus, miks üritada saada sellisesse gruppi, kus tase oleks kas sama või isegi natuke kõrgem. Niiet jah, Forza Italia. Loodame seda noormeest mingi hetk külastada ja äkki ka Rooma ülikooli haiglat ;)