Natuke mõtisklusi viitsimisest ja austusest

Hetkeemotsiooni ajel pole ehk kõige objektiivsem kirjutada, kui see-eest on see üsna ehe ja värske ja vägagi tõetruu ning kajastab seda tulva, mis hetkel mu sees valitseb.

Ma ei ole üldiselt väga kergesti ärrituv inimene ja mida aasta edasi, seda raskem on seda esile kutsuda, kuid vahel on see siiski võimalik.

Mind paneb hämmastama, kuidas inimestel puudub respekt selle suhtes, mida teised teevad. Puudub võime panna ennast korraks teise inimese rolli, puudub võime näha asjade köögipoolt. Seletus siia juurde on selline: mida enam ma endast annan, seda vähem tahetakse saada ja seda väiksem on huvi. Ma olen andnud endast nii palju, kui on olnud võimalik anda võitluskunstide trenni tegemisse ja nende õpetamisse ja see, mis ma teistelt inimestelt vastu olen saanud, on küll ikka häbematult nigel. Kui ma pakun Tartu vingeima kooli õpilastele tasuta võimalust õppida 3 erinevat võitluskunsti ja saada tasuta õpetust, mille nimel olen pidanud 12 aasta jooksul korduvalt käima Tallinna, Soome erinevate paikade ja ka Jaapani vahet, siis on täiesti uskumatu, kuidas inimesed sellest lihtsalt ei hooli. Umbes 550 inimese peale leidub vaid üliväike käputäis tegelasi, kes on pooleldi huvitatud. Suurem osa üldse ei tea, et midagi sellist koolimajas tehakse.

Näide minu poolt korraldatud jaapani nädalast, kui Treffneri poiste duširuumis käis järgnev vestlus:
"õu, sa sellest jaapani nädalast tead midagi vä?"
"a, ma ei tea, midagi vist oli?? a mul pohhui!!?"

Viimase kolme aasta jooksul olen ma õpetanud Treffneris inimesi järjest suuremal ajahulgal. Esimene aasta 2x nädalas wado ryu'd, teine aasta 3x nädalas wado ryu'd ja 2x nädalas escrimat ja kolmas aasta 3x nädalas wado ryu'd, 2x nädalas escrimat ja 1x nädalas hontai yoshin ryu'd. Lisaks korraldasin ma jaapani nädala kõikide kellade ja viledega. Tore, jaapani nädala eest sain koolilt kruusi ja kinkekaardid, aga rahvas kusi endiselt kaevu. Nagu hallooo... Ignorantsuse tipp eliitkoolis??? Oleks, et keegigi oleks natukenegi huvi tundnud või mingitki tagasisidet oleks olnud. EI absoluutselt mitte midagi. Puhas pohhuism!

Esimene aasta oli rahvas kuidagi sillas sellest, et keegi viitsib ilma palka saamata trenne anda ja oma vabast ajast mässata jne. Keegi hea inimene tuli isegi jõulukingi idee peale. Nüüd hilisematel aastatel on see ju täiesti loomulik, et treener annab tasuta trenni. Aga nii peabki ju... kas siis teised ei annagi? Need, kes raha küsivad, on ikka ilged röövlid küll... jne jne...

Ma siiski arvan, et võitluskunstide õpetamine ja õppimine ei tohiks baseeruda rahal. Hetkeseisu kohaselt on minu trenn Tartus kõige odavam võitluskunstide trenn ja pealegi saab sama raha eest käia kolmes trennis ja ikkagi kedagi ei huvita.

Mida paremaks olud lähevad, seda vähem seda köögipoolt hinnatakse. Uskumatu lihtsalt. Nüüd on meil olemas poksivarustus, olemas puurelvad, olemas igasugu vidinaid ja asju. Videomaterjali hunnikuteviisi, lugemist raamatuteviisi ja mitte ühelgi inimesel pole huvi ei tutvuda videotega, lugeda/laenata raamatuid, otsida ise internetist ega muud säärast. Rääkimata sellest, et keegi ise trenni teeks endaga muul ajal kui vahetult enne eksamit - hea kui sedagi. Isegi eksamiga ei motiveeri enam kedagi. Vaid sinisilmseid rebaseid ehk 10. klassi õpilasi või?

Tore on minna trenni andma, kus südamest ja siiralt tahad anda endast kõik, et inimesed areneksid ja tahad näha seda, kuidas inimesed arenevad. Kohati nagu vaataks oma lapsi suureks sirgumas. Aga 2 nädalat järjest olen leidnud enda eest tühja saali, a la, et mine arene siis ise või mis???

Ei oskagi midagi muud tarka öelda kui et "aitäh, et järjekordselt kaevu kusite"