Natuke mõtisklusi arengust ja küpsemisest

Hiljaaegu tekkisid mõned mõtted ja neid on nüüd natuke kogunenud. Vist tahavad valla pääseda. Mõtted keerlesid peamiselt arengu üle. Üleüldise arengu ja arengu tasakaalu üle. Ma ei saa ei üle ega ümber ei yinist ega yangist ega nendega kaasaskäivatest kõige tavalisematest loodusseadustest. Njah... For every action there's reaction ehk me ei saa kõike enda maitse järgi tagajärgedeta, vastukajata või milleta iganes tegutseda.

Arengu seisukohalt tuleb ikkagi aru saada, et kõike ei ole võimalik saavutada. Varem oli, nüüd enam mitte. Miks? Sest mõned valdkonnad järjest arenevad ja paisuvad. Näiteks IT teema. 20 aastat tagasi teadsid mõned mehed kõike arvutitest. Riistvarast, tarkvarast ja kõigest juurdekuuluvast. Nüüd teab üks mees programmeerimisest väikest killukest, teine teab teisest programmeerimise valdkonnast killukest, kolmas teab võrkudest ja internetist, neljas teab riistvarast jne jne jne... Ei ole võimalik teada kõike, ka mitte ühe teema kohta...

Jällegi meie jäävusseadused panevad piirid paika, et ei saa teha mitut tegevust korralikul tasemel. Vahel isegi saab, aga alati tuleb midagi ära anda, selleks et vastu saada. Pidev kauplemine.

Üks selline nähtus, mida ma olen täheldanud, on inimeste sotsiaalne küpsus. Vanasti läksid tüdrukud mehele ~16-18aastaselt. Tänapäeval on esimesed suhted tekkimas sellises vanuses ja püsivusest pole eriti mingit juttugi. Möllamine käib sageli päris hilise eani ja abiellujaid või püsipartnerlusse astujaid jääb järjest vähemaks. Inimesed kuidagi ei tunne ennast küpsena, et võiks abielluda, et võiks koos elada, et võiks selliseid asju teha. Küll aga ollakse kole küps kohe kõigiga seksima ja hästi palju, hästi tihti ja kõikidest kastmetes.

Tundub, et mida kõrgem haridustase, seda kaugemale see sotsiaalne küpsus ja elutarkus jäävad. Elatakse akadeemilise elu nimel ja muu elu jääb täiesti elamata.

Aga miks siis seksitakse nii ruttu? Sest meie ühiskond reklaamib seda ja inimeste üldine teadlikkus seksist on tõusnud ikka peaaegu lakke. Pole enam peaaegu mitte mingit valdkonda, mille kohta ei saaks infot või isegi mille kohta ei pressitakse infot uksest ja aknast sisse. TV, internet, ajakirjad ja inimestelt inimestele leviv informatsioon.

Sellele mu väitele, et haridustase selle taga seisab, on toeks järgmine tõsiasi, et madalama haridustasemega tegelastel on see sotsiaalne küpsus juba enamvähem olemas. Aga kuidas? Sel ajal kui teised õppisid nina õpikus, hoidis tema oma väikest õde või venda. Sel ajal kui teised õppisid, tegi tema ema kõrval süüa, õppis kuduma ja nägi seda, millistel põhiväärtustel elu siin ilmas baseerub ja kuidas asjad käivad ja millist vaeva on vaja näha jne jne jne.

Ja asja teine pool. Sel ajal kui teised kudusid või süüa tegid, käis tarkur lisatunde võtmas prantsuse ja inglise keeles, luges lisatükke internetist ja vaatas harivaid populaarteaduslikke filme, käis tennise trennis või mida iganes.

Ja siis pole imestada, et haritud naised ja ka mehed ei oska tihtipeale süüa teha, ei tea elu väärtusi, ei tea, mis on raske töö ja mida tähendab see, kui pead vaeva nägema, et oleks võimalusi omale toidupoolistki võimaldada, rääkimata oskusest elada teise inimesega koos.

Ja pole ka imestada, et mitte nii haritud ja treenitud tegelased elavad oma pere keskel üsna õnnelikku elu, sest nemad on seda ju õppinud. Õppinud, kuidas tulla oma tavaeluga kenasti toime.

Niiet hetkel näen ma seda, kuidas haritud inimeste sotsiaalsed oskused ja lihtsad toimetuleku oskused jäävad nigelaks, vägagi nigelaks, sest inimesed ainult harivad ennast akadeemiliselt ja paremal juhul käivad natuke trennis ka, aga see muu asi, mis kuulub ka elu juurde, jääb elamata ja vahepeal ka täiesti kogemata.

Siin ilmas on enamike inimestega sedasi, et selleks et midagi osata, tuleb kõigepealt seda kogeda ja seejärel järjekindlalt õppida ja harjutada. Siis on lootust, et midagi välja ka tuleb. Kui aga pole isegi mitte mingit kokkupuudet, siis ei saa ju loota, et seda osatakse ja suudetakse.

Samade põhimõtete küüsis on ka praeguse aja meditsiin. Õpitakse järjest igasuguseid vägevaid ja keerulisi asju, materjali ja teadmisi on kuhjunud ülikogustes, tehnika on arenenud hoomamatustesse kaugustesse ja mida kõike veel... Ehk siis rahvas õpib igasugu masinvärke käsitlema, igasugu meetodeid õpitakse tundma ja igasugu uusi muid asju saadakse teada, aga baasasjad lähevad kaotsi. Baasoskuseid ja tunnetust ei arenda aga enam mitte keegi. Andekad ja õnnelikud saavad selle kuidagi ise kätte, aga järjepidevat õpet ei ole. Mitte et see üldplaanis halb oleks. Loomulikult muutume tugevamaks läbi selle, et väldime inimese tehtud vigu ja oleme kõvasti objektiivsemad kui kunagi varem, aga samas oleme ise seest nii haprad, sest me ise ei tea, vaid aparaat ütleb, sest me ise ei oska, kuna aparaat teeb, sest me ise oleme endale selle kõik kokku keeranud.

Natuke võiks siiski ise ka midagi osata ja suuta käia ilma karkudeta, sõita ilma abiratasteta ja võibolla lennata ka ilma lennukita ;)