Kirjutan seekord inimestest, kes on oma vaate kaotanud. Inimesed, kes on oma teel ära eksinud, kuid õigustavad oma positsiooni.
Minu ülesanne ortopeedina on mis?
Eneseõigustamine ja võimutsemine tuues välja, et olen 6a õppinud arstiteaduskonnas ja 5a ortopeedia residentuuris ja võib-olla ka välismaal?
Ülbitsemine patsientidega, sest nii alama klassiga, kes ei suuda aru saada keeruliste luumurdude klassifikatsioonist, ravist, fikseerimisest jne teeb nendest automaatselt alamad ja mõttetud eluvormid, kellele kohe peab halvasti ütlema?
Klassifitseerima patsiente nende näilise mõttekuse või mõttetuse alusel, kes on “keskmine Põltsamaa inimene”, kellele me ei peaks võimaldama luumurru ravi?
Ülbitsemine teise eriala arstide suunal, sest nende ajukesed pole suutelised keerulisest luumurru ravist aru saama, samuti ei tunne nad röntgenpiltidelt murdugi ära. Jah, seegi väärib sõimamist, kasvõi läbi telefoni või koguni isiklikult?
Ülbitsemine teistes haiglates töötavate isikute suunal, sest kuskil mujal ju ei osata paremini kui meil? Noored abiarstid ei peaks üldse töötama ja vanemad arstid peaks üldse pensionil olema?
Oma juhendatavatele on vaja just neid samu aspekte päevast päeva sisse süstida, kuidas võtta hoiakuid…
Kuid mis tegelikult on tähtis?
Et aidata vigastuse või muu ihuhädaga inimene tagasi oma vanale rajale või uuemale ja paremale rajale. Me unustame ära, et see patsient on meie ühiskonnas kandva rolliga. Tema käte läbi valmivad majad, küpsevad koogid, valmivad riided, kantakse lauale hästi lõhnav kohv ja saab ka naeratusest tuleneva positiivse laengu.
Tema on riigile maksumaksja ja sissetuleku allikas - ka siis, kui ta töötab mustalt. Ta ostab poest toitu, tarbib teenuseid jne. Mis on riigile tulusam? Keelduda esmastest väljaminekutest ja maksta töövõimetuspensioneid/haiguslehti või maksta esmalt operatsioonide ja muu ravi eest ning saada edaspidi tulumaksu ja käibemaksu?
Mitte tõsta end arstina ühiskonnas teistest kõrgemale, vaid lasta lahti oma egost ning otsida meetodeid, mis oleks efektiivsemad, kulutõhusamad, väheminvasiivsemad, humaansemad jne. Jah, see tähendab esmalt väljaminekuid ja ebamugavusi, kuid hiljem tasub ära.
Meditsiin - ka see on teekond, mida käime. Palun investeerime iseendi ja kogu maailma jätkusuutlikkusse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar