Tänane teema nagu ka peaaegu kõik eelnevad ja tulevased teemad on ikka inspireeritud omaenda kogemustest. Täna võtame siis luubi alla suhteliselt vana teema ja paljud juba teavad selle kohta omadest kogemustest, kuid siiski on tore lugeda selle sama oma kogemusega sarnaste teiste inimeste kogemuste kohta, et saada kinnitust, et olete ikka õigel teel.
Lugu selline, viimasel ajal olen hakanud tähele panema asju ja nähtusi, mida varem ei osanud sedasi tähele panna. See on viinud ka osade väärtushinnangute ümberarvestamiseni ja muutmiseni. Lugu iseenesest lihtne. Sellest sügisest alates rügan korraga nii paljudel rinnetel, et ise ka enam täpselt aru ei saa, et kus ma olen ja kes ma olen ja mis ma teen ehk ühesõnaga on elu läinud oluliselt kiiremaks ja nõudlikumaks ka minu enda suhtes. Üldkirurgia öövalved, kus siiani on tegevus kogu aeg kestnud 3-4ni öösel + järgnev tööpäev haiglas ja õhtused trenniandmised/-tegemised nõuavad oma osa kaloritest ja neuro sünapsitest. Õhtuks on juhe koos ja keha ka omadega krussis.
Kõige lihtsam ja kõigile teada lahendus sellise olukorraga toime tulla on muidugi
- piisavas koguses kvaliteet-puhkust (uni)
- piisavas koguses kvaliteet süüa-juua
Uni lahendab ära sünapsite bloki ja söök taastab kalorite kao.
See kõik peab väga väga väga paika, aga mingitel hetkedel avastad, et hoolimata heast söögist ja heast unest oled väsinud ja ei jaksa olla reibas tööl ega trennis, tunned, et miskit on natuke puudu, et nagu osa "kanaleid" oleks umbes ehk osa sünapseid pole siiski hoolimata heale unele taastunud.
Või siis leiad, et pärast väsitavat valvet ja trenni ja muid igapäeva siblimisi tekib tänu teatud sündmustele ikkagi piisavalt energiat, et ei märka oma väsimust, suudad rügada ja pingutada edasi ja edasi. See on see, mis motiveerib, inspireerib, annab jõudu pingutusteks, annab mõttelendu ja kõike muud ja veel ja veel. Igal inimesel on see motivaator küll erinev, kuid siiski on see olemas. Ja absoluutselt iga inimene vajab seda motivaatorit, vajab seda tagasidet, mis teeb ta õnnelikuks.
Mõnel on selleks loodus. Ta läheb loodusesse, istub järve juurde maha, harutab oma kotist välja õnge, söödad, landid, konksud. Püüab kala päikese loojangul, küpsetab seda lõkkel ja järgmised 2-3 nädalat töövõimet on jälle taastatud ja inimene on õnnelik. Teisel on selleks reisimine. Võtab seljakoti, läheb ja hääletab kogu Euroopa läbi, kohtub pubis kohalike jõmmidega ja naudib kohalikke õllesorte, teeb mälestusfotod ilusast silmapiirist ja ongi õnnelik. Nii on igaühel oma element, mida tema vajab, et saada tagasisidet, et olla õnnelik.
Minu puhul on selleks inimesed. Inimesed, kes on mu ümber ja kellega koos on mul tore, annavad nii palju jõudu, energiat ja teevad mind lihtsalt õnnelikuks. Ega sellest ei saanud enne aru, kui defitsiit kätte jõudis. Ja muidugi tuleb tõdeda, et ma olen sotsiaalne inimene. Rohkem võib-olla kui mõni muu keskmine tegelane ja paraku omab looduses käimine, reisimine, filmide vaatamine, muusika kuulamine ja kõik muu hea tegevus siiski väiksemat efekti kui hea suhtlus toredate inimestega. Aitäh Teile, kes te olete olemas ja inspireerite.
2 kommentaari:
sa võiks tihedamini postitada kuigi ma tean kui kiire sul on :)
Mis sul sellest, kui palju ma postitan :D Oli mingi vihje vä? Et meeldis või midagi?
Postita kommentaar